Uudised

Otsuse taustaks oli ESL -i pikalt kestnud arutlusega juhatuse koosolek, kus pandi hääletusele küsimus – Kes on selle vastu, et korraldada Otepääl MK etapp ... ja vastuhääli polnud. Ei hoolitud isegi sellest, et kõigeks selleks jäi aega kõigest 4 nappi kuud. Aga eks kallutas meid sellist otsust langetama ikkagi see, et kui me nüüd seda võimalust ei kasuta, siis pole kindel, kas seda me kunagi enam üldse saame.

Selle kinnituse ja nõustumisega täitunuks justkui meie suusarahva üks suuri soove – saada lõpuks Nuustaku radadele mõõtu võtma kogu maailma murdmaaparemik. Samas, juba eelnevate arutelude käigus ja iga päevaga üha enam ja enam näitasid reaalsed olukorrad, et ega me ei tea ka ise päris täpselt, kuidas me selle suurvõistluse teoks teeme. Meil lihtsalt polnud sellel (MK) tasandil kogemust ja teistelt õppimine on ju ikkagi n.ö. poole rehkenduse selgeks saamine. Aga polnud midagi parata – olime nüüd ise ja veelgi enam - vabast tahtest ka suusamaailmas ja rääkimata kodukamarast – „vaimud välja kutsunud“ ...

Praeguseks juba kolletuma hakkavaid ajalehti ja toonast arenemismärke näitava sotsiaalmeedia postitusi uurides aimab ridade vahelt, aga kohati lausa silmahakkavalt tõsiste küsimärkide rohkust. Samas võis tunda, kuidas sedasi, iga lühimagi infojupiga sai Eesti üldsuse ootusi üha rohkem ja rohkem üles köetud. Ei saa salata, et oli ka päris agaraid vastalisi, aga kus ja mis asjus neid meil ka pole?

Kui MK peakorraldaja rolli asunud Alar Arukuuselt pidevalt midagi uuriti, siis oli pelgalt juba tema näoilmest näha, mis seisundis ta neid korralduse muresid murrab. Või siis peakohtuniku rolliga kohanduv Tiit Pekk – tema pidi kogu MK korraldamise „anatoomia“ pulkhaaval Tehvandi konteksti panema. Korraks isegi koos teiste korraldajatega lausa Soome Muoniosse MK etappi vaatama minema. Kui siis Muonile lähenesime, torkas silma, et igal pool seisid tee veeres lumememmed, sealse MK maskotid. Tegime kohe kõiki säästva otsuse, et Otepääle midagi taolist ei tule, sest pole teada kas selleks lundki jätkub ja aega ning raha selleks pole ka raisata.

Suusaliidu büroojuhataja Ülle Viinapuu ja tema tiim pidid aga kogu selle saabuva maailma suusaväe ju kuhugile Otepääle võimalikult lähedale elama ja toimima saama. Ja sel ajal oli see päris keeruline ning igal tiimil veel omad soovid veel lisaks. 

Ja nii jagus neid igapäevaseid korraldusküsimusi küll ja küll.

Toomas Uba, kes tembeldas esiotsa suusamehed sinisilmseteks utopistideks leebus alles siis, kui Soomest lubas appi tulla YLE proff Kalevi Uusivuori oma tiimiga. Kui nad siis esimest korda Tehvandil tehnikanõu pidasid, selgus, et meilgi on oma tipp – Tarmo Krimm olemas ning nüüd tuli vaid erinevad süsteemid kokku ajada.

Nagu ikka, lippavad paljud korraldusplaanid rahaasjadest ees, nii käis ka selle MK -ga. Tahe aidata oli aga paljudel nii suur, et mõnigi tuli appi pelgalt sellise seletuse peale, et näe - venelased ei suuda korraldada ja meil on nüüd võimalus... Kohe tuli neilt küsimus – palju on vaja ja kas me saame ka millegi muuga veel aidata. Sellise altruistliku tasandi võimekus suutis kahjuks vaid teatud kulud katta. Kui aga korralduses millestki alati eriti puudus tuleb, siis on nendeks ikka pühendunud inimesed. Tuleb meelde, kuidas äkki saabusid Tallinnast kohale (koos rehadega) kaks suusaveterani ja soovisid kohe, et Alar neid rakendaks. Leitigi siis neile väärikas ja oluline töö – nad pidid piki rada liikuma ja lume hulka sattunud kivikesi või muud prahti ära rehitsema. Kuid kokku jõudis MK rakkesse lõpuks enam kui 700 vabatahtlikku, seda paljude suusaklubide parimate jõudude näol, aga ka riigi erinevad tugistruktuurid aitasid üldist korraldust rea peal hoida.

Tuleb tunnistada, et praegu on võimatu selles MK - eelses materiaalsete vajaduste valdkonnas kõikide detailideni minna, aga reaalsete kulutuste osas jäädi siiski osaliselt miinusesse, kuid siin tuli lõpuks appi vabariigi valitsus, kes hoomas selgelt, mis ikkagi Otepääl teoks tehti. Siinkohal on paslik märkida, et märkimisväärset osa etendas ka kuskil 14000 suusahuvilise jõudmine Tehvandile ja neilt laekunud piletiraha.

Nagu suusavõistluste puhul ikka, polnud aga loomulikult kellelgi ettenägevat pilti, milline seis 99. aasta jaanuari algupäeviks, MK võistluspäevadeks talve ja lume osas tekib. Nagu kiuste, pani meid katsumuste ette aga üks keerulisemaid ja lumevaesemaid ilmavariante. Neid toonaseid lume kokku kraapimise aktsioone kirjeldavad vanad lehelood eriti detailselt. Kui siis võistluspäevaeelsel ööl siiski justkui taevapoolse kingitusena pisut värsket peale tuli, oli pilt päris lumine ja rada siiski uskumatult kenasti sõidetav.

Aga need Nuustakule saabunud maailma tipud ja meie omad nende taustal… Sest kui külalislahked ka olla ei tahetaks, siis võiks taolise suurpeo puhul ikkagi ka „omad hobused tallis olla“. Tehvandi rajaääred täitusid ka ikka selle nimel, et maailma suusaväge oma silmaga kaeda ja sedagi - kuidas siis ka meie suusatajad seda ülirasket Tehvandi tõusu võtavad. Kristina oma esmakordse MK pjedestaalikohaga tõi sel ajaloolisel võistluspäeval kastanid tulest välja ja oli tõeliseks „kirsiks peotordil“. Kui ta siis, pronksine auraha kaelas meeletu rahvahulga ette läks, ei tahtnud ergutused vaibuda ja tema - pea et maani kummardus oli tänuks äärmiselt sooja koduse toetuse ees. Nagu ta nüüd, 25 aastat hiljem kinnitab, siis on see koduradadel tulnud pjedestaalikoht üks tema ülimaid hetki, sest lugege vaid tema raamatu 119. lehekülge, mis on täis Kristina emotsioone ja tabavaid tähelepanekuid, nagu kas või see ... Otepää on ainus paik maailmas, kus võidu sõites ei kuule isegi oma hingamist. Sa sõidad läbi katkematu hõikava-laulva-ergutava-käratseva spaleeri. Kõik helid koonduvad võimsaks kõminaks, mis nagu tõukaks takka...

Aga ka tervikuna võis olla rahul, et Eesti suusakoondis sai sellise koduse võistluse kaudu kindlustunnet ja et juba peatsel Ramsau MM-l pole võimatu ka maailma tippkonkurentsi sekkuda. Pisut enam kui kuu aega hiljem tulidki sealt Austria suusakeskusest meile ka esimesed MM-i murdmaamedalid - nii Kristina kui Andruse kaela.

Kui siia lõppu 1999. aasta Otepää MK igat sorti hetkede hulgast mõned üldistavad arvamused lisada, siis...

MK peakorraldaja Alar Arukuusk sõnas nii: Ilm oli vist kõikide aegade sandim, aga ikka oli suusapidu taevani!

FIS -i murdmaajuht Bengt Erik Bengtsson üldistas sedasi: Mis siin öelda - kui Aleksandro Vanoil, Itaalia peatreeneril ja tuntud protsessijal ei ole ühtki pretensiooni, siis on see ju ime!

FIS President Gian Franco Kasper oli seadnud end FIS -i peakontoris uustulnukat - Otepää MK etappi vaatama ja ülekande lõpus esitas sellise küsimuse: Miks me pole seal varem MK-d teinud...

Veel nüüdki, veerandsada aastat hiljem tahaks veelkord öelda tunnustussõnu kogu sellele korraldusväele, kes 4. ja 5. jaanuaril 1999, igaüks omas rollis, suutis teoks teha meie koduradadel esmakordse murdmaasuusatamise maailma karikaetapi võistluse.

Ning võime olla jätkuvalt rõõmsad, et Otepää ja Eesti suusatamise suurüritused pole õnneks vaibunud. Mõned väljapaistvamad näited -

2011. aastal peeti Tehvandil Juunioride ja U-23 maailmameistrivõistlustel murdmaas, hüpetes ja kahevõistluses, kus osalenud suusatajad annavad tooni praeguses maailma tippsuusatamises ja kindlasti istuvad nende mälestustes need kunagised Tehvandi imelised võistlused, sest just siit algas paljude tee suusaspordi tippmaailma.

Kahevõistluse Tehvandi etapp on saanud aga kindla koha FIS-i kalendris ja tore, et ka Kristjan Ilvese esitlused nüüd kaaslastele ülimalt head konkurentsi lisavad ja sedasi Eesti kahevõistluse traditsioone jätkavad.

Murdmaas tehti korraks 2023. aasta märtsis väike regionaalne muudatus ja Eesti poolt pakuti välja tuline sprindi MK heitlus Tallinna lauluväljakul. Hea korraldus ülimalt unikaalses kohas ja nauditav võistlus pälvisid suusamaailmas kiitvaid hinnanguid ja oli innustuseks ka meie noortele suusatajatele, kes päev varem samal rajal oma suusasarja võistlust pidasid ja MK päeval korralduses abiks olid.

Ja muidugi – tunnustus ka kogu Eesti laskesuusatamise kogukonnale. Tuua üha rohkem ja rohkem Tehvandile ka maailma laskesuusatamist on kiiduväärt tegu. Ning lõpuks tihedas konkurentsis lausa 2027. aasta MM-i korraldusõigust lunastades. See viimane on äärmiselt kõva väljakutse ja pole kahtlustki, et see saab teoks väärikal moel.

Samas, kui biathloni ringkondades jutuks läheb, siis, head kolleegid, võite julgesti märkida, et siin – Nuustakul on varemgi võimsaid suusaasju toimunud ja need on andnud igat sorti kogemust ning neid on nüüd hea ära kasutada ka mahuka ja oma spetsiifikaga laskesuusaprogrammi läbiviimisel. Nii et ärgu keegi kartku, et Otepääl ei jätku tahet ega oskusi. Ahh jaa – ärge siis unustage neile ka sel aastal juba 50. korda sõidetavat Tartu suusamaratoni mainimast.

Sest see kõik kokku on ju meie pikaajalise tegutsemise ja Eesti suusaarmastuse väärikas märk.

Mõtteid olnud aegadest kogus: Kaarel Zilmer, üks 1999.a MK korraldajaid