Suusaspordi kujunemine Eestis (19. sajandi lõpp kuni 1920)
Kui kaugele ulatuvad suusaspordi juured Eestis, selle üle on aegade jooksul küll arutletud, kuid täit selgust ja vastust pole. Kindel on see, et suuski tundsid eestlased ilmselt nagu ka meie põhjanaabrid juba sadu aastaid tagasi. Kuid suusad täitsid siis sootuks teist otstarvet: need olid mõeldud looduses liikumiseks, jahiretkedel käimiseks, metsas tööülesannete täitmiseks, aga mitte sportlikuks harrastuseks.
Spordialana on suusatamine Eestis võrdlemisi noor. Näiteks uisusport saavutas tänu saksa rahvusest linnakodanikele eestlaste seas populaarsuse juba 19. sajandi viimasel veerandil. Ajal, mil Eesti kiiruisutajad võistlesid juba Euroopa meistrivõistlustel, ei tuntud suusatamist kui spordiala endiselt. Ega lugu ei olnud lihtsam ka maailmas.
Alles 19. sajandi viimasel kümnendil toimus Euroopas n-ö suusaspordi sünd. Seda on nimetatud ka taassünniks, kus muistne, peaaegu täielikult kadunud ja unustatud suusasport taas levima hakkas.
Eelkõige Soomes, Norras, Rootsis, Saksamaal. Järg jõudis niiviisi ka Eestisse. Esialgu vaadati suusatajaid kui naljakaid lumes ja lumel liikujaid. Umbes nagu sada aastat hiljem esimesi kepikõndijaid. Ent aeg tegi oma töö.
Omariikluse aastad (1921 - 1940)
Eesti suusaspordile olid need otsingute ja leidmiste aastad. Seda algusperioodi iseloomustas eelkõige suusaspordi arenemine ja levimine kaitsejõudude struktuuride kaudu. Oli see siis kaitsevägi, kaitseliit või piirivalve. Just seal hakati suusatamist esimesena massilisemalt harrastama. Aastaid 1927-1932 on nimetatud suusatamise sirgumiseks arvestatavaks spordialaks. Tõsiselt panid selles osas eestlaste püüdlustele õla alla ka meie hõimuvelled, soomlased.
Soome, kes võitis suusaspordis kuulsust juba 19. sajandi lõpul, oli Eestis ala arendamisel tugevaks toeks mitmeski mõttes. Seda nii suusakursuste läbiviimisel, instruktorite koolitamisel kui suusavarustuse täiendamise osas.
Ja kui eesti esimesed suusatajad alles 1930-ndate alguses põhjanaabrite juures suurtele võistlustele jõudsid, saadi ettekujutus tõelisest murdmaasuusatamisest. Nii et seni lauskmaal suusatama ja võistlema harjunud eestlased, ei võidelnud esimestel jõuproovidel mitte kohtade pärast, vaid selle nimel, kas keegi üldse finišini jõuab.
Aga õpipoiste valu kannatati mehiselt ära ja nii kui tekkis võimalusi, saadeti oma esindajad ka laia maailma.
Kevadekuulutajateks olid 1936. aastal Garmisch-Partenkircheni taliolümpial osalenud murdmaasuusataja Vello Kaaristo (siis veel Krassikov) ja Saksamaal elanud mäesuusataja Karin Peckert-Forsman. Olümpiadebüüti, eriti mis puutub Kaaristosse, ei saa sugugi ebaõnnestunuks lugeda. Tema 23. koht maratonis näitas, et tõsise töö tegijad, ja seda ju Kaaristo oli, võivad sellelgi alal edu saavutada. Kaaristo oli ka sõjaeelse Eesti suusatamise suurim täht, kelle fanatismist ja töökusest räägiti legende. Kuid kelle tegelikud võimed jäid paraku erinevatel põhjustel siiski lõpuni avanemata.
Esimene suhteline edukus tekitas suusajuhtides isegi võltsoptmismi, et Eesti astub kohe-kohe suure kolmiku Norra, Rootsi, Soome kandadele. Võibolla Saksamaaga tekib probleeme.
Optimistlikul meelel saadeti 1938. aasta Lahti MM-võistlustele suur võistkond, kes pidi Eestit kui uue suusamaana tutvustama. Võistluste lõppedes ilutsesid trükiväljaannete peal aga lakoonilised pealkirjad: Eesti fiasko Lahtis.
Nii toodi Eesti suusasport omariikluse lõpuaastatel tagasi maa peale. Kõigile oli selge, millist tööd ja vaeva tuleb enne näha, et pääseda punase laterna rollist. 1930-ndate keskel käivitatud organisatsiooniline töö (märginormid, teatesuusatamised, Eesti Talimängud), hakkas Teise maailmasõja eel esimesi tulemusi andma. Kandepind laienes, konkurents koondises tihenes. Murdmaameeste kõrval hakkasid märku andma suusahüppajad, kahevõistlejad ja mäesuusatajad.
Normaalne areng katkes 1940. aastal alanud okupatsiooni ning aasta hiljem Eesti pinnale jõudnud sõjategevusega. Sellega lõppes meie suusaspordi esimene suur periood, mis pakkus rohkem kaotusevalu kui võidurõõmu.
Vaiksed sõjatalved suusaradadel (1941 - 1944)
Sõja- ja okupatsiooniaastad 1941 - 1944 olid Eestimaa suusaradadel vaiksed. 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon lõhkus sissetallatud spordiorganisatsiooni ka suusatamises. Algasid repressioonid, mis ei jätnud puudutamata ka suusarahvast. Tervelt kolm Talvespordi Liidu esimeest langesid repressioonide ohvriks: Eduard Hiiop, Elmar Lepp ja Gustav Laanekõrb.
Võõra võimu esimesel suusatalvele järgnesid sõja-aastad, mil Teine maailmasõda ka Eesti pinnale jõudis. Ja punaste võim vahetus saksa okupatsiooniga. Kolmel sõjatalvel (1942-1944) küll üksikuid võistlusi toimus, kuid murdmaasuusatamises ei jõutud isegi Eesti meistrivõistluste pidamiseni. Sest suusaolud ei olnud neil aastatel lihtsad. Okupatsioonivõimude korraldusel tuli suusad ära anda sõjaväevõimude käsutusse. Vaid pärast suuri läbirääkimisi õnnestus suurematel spordiseltsidel jätta mõned suusapaarid alles, millega treeniti ja võistlemas käidi. Vastupidiselt mitmele teisele spordialale valitses suusaspordis vaikelu. Vaid mäesuusatajad selgitasid korra Eesti meistreid.
Suhteliselt aktiivne sportlik tegevus käis sõja-aastatel aga vene tagalas. Sinna jäänud Eesti suusaparemik eesotsas Vello Kaaristoga osales aktiivselt üleliidulistel võistlustel ja seda edukalt. Jõuti isegi esimese medalivõiduni N Liidu meistrivõistlustelt.
Ülesehituse aastad suletud ruumis (1945 - 1967)
Sõja-aastad ja Eesti pinnal vaheldunud okupatsioonid laastasid tõsiselt ka suusasporti. Vaatamata sellele, et paljud sportlased, treenerid ja organisaatorid suusaspordile kaduma läksid, mõned Vabasse maailma siirdusid, jõudsid eestlased lumeradadel siiski juba esimestel sõjajärgsetel aastatel uuele sportlikule tasemele.
Ja seda isegi vaatamata eriliste väljundite puudumisele, sest raudne eesriie määras järgnenud aastateks ära võistlusruumi. Kuuendik planeedist oli küll suusatajate ees avali, kuid mitte väljaspool N Liidu piire toimunud rahvusvahelised võistlused.
Siiski elas suusasport ka järgmistel aastatel aktiivset elu. Treeniti, rajati uusi baase ning muututi järjest konkuretsivõimelisemaks.
Sellesse aega jäi eesti suusasportlase taasjõudmine olümpiaradadele, kuid esialgu seda mitte enam Eesti ega N Liidu, vaid hoopis Saksamaa värvides. 1952. aasta Oslo talimängudel oli eestlane Juku Pent üldse ainus võistlustules olnud baltlane, tehes Saksamaa meistrina kaasa 50 km maratonis.
Kahevõistleja Uno Kajak oli aga esimene, kes hakkas Eestist ka kaugemale suurtele võistlustele jõudma. Oli meie esimene kodune taliolümpialane N Liidu aastatel.
Häid sõite tegid eestlased üleliidulises ulatuses, võideti esimesed medalid Eesti NSV võistkonnale eesotsas Karl Londiga, kes oli arvatud ka 1948. aasta olümpiameeskonda.
Oldi eeskujuks oma organisatsiooni ja kohtunike poolest, nii et Eestile anti võimalus N Liidu meistrivõistluste korraldamiseks. Otepääd hakkasid oma treeningubaasina järjest enam avastama N Liidu koondislased. Edusamme tegid Eesti suusateadlased. Tuule tiibadesse said Tartu ja Tallinn-Keila-Tallinn suusamaraton.
1960-ndatel tekkisid Eesti suusatajatel ka esimesed kontaktid välisilmaga, nii palju, kui seda Moskvast lubati. Kõigi nende aastate töö teenis aga kindlalt üht eesmärki: ehitati üles Eesti suusasporti, mille vilju hakati lõikama järgmistel aastatel.
Esimesed medalid ja esimesed tähed (1968 - 1980)
Eesti suusatamine jõudis 1960-ndate teisel poolel sportlike tulemuste poolest kui uude ajajärku. Vahepealne põlvkondade vahetus oli mööda saanud ning sellest andsid sportlikud tulemused märku juba 1966. aastast alates. Korraga oleks toimunud nagu taassünd kõigil rinnetel.
Võitudega 1967. aasta Põhja mängudel Murmanskis maailma tippude ees tõusid tähelepanu keskmesse meessuusatajad eesotsas Valeri Zelentsovi, Aavo Teigamäe, Hain Kinksi, Are Rooneti ja Tõnu Kinksiga. N Liidu paremikku kerkisid ka murdmaanaised eesotsas Ingrid Mägariga. Noorteklassis tõusid Liidu koondisse Ann Karu, Erika Valdson ja Rutt Rehemaa.
Kahevõistluses kujunes Tõnu Haljandi näol välja kindel liider. Tugevad tegijad olid suusahüpeteski, kus tooni andsid Toivo Laev ja Harry Arv. Mäesuusatamises oli meil Tuuli Truu näol olemas oma olümpiakandidaat. Ja ka laskesuusatamises jõudsid esimesed eestlased rahvusvahelisele tasandile, kellest Tõnu Pääsuke murdis ennast N Liidu koondisse.
Järsu tõusulaine taga oli tugev organisatsioon ja treeneritekaader, kus tooni andsid sõjajärgsete aastate tipud ja alustajad.
Kui 1974. aastal nägi ilmavalgust suusaspordiraamat “Minevikust tänapäevani”, kirjutasid selle autorid Ants Männiste ja Ilmar Pärtelpoeg, et 1968. aasta talv läks Eesti suusaspordi ajalukku kui kõigi aegade edukaim suusatalv. Võideti ju siis esimesed medalid tiitlivõistlustelt (noorte EM), medaliteni jõuti N Liidus ja taliolümpial jõudis Tõnu Haljand esimese Eesti suusasportlasena tosina tugevama sekka. Võib öelda, et 1968 pidas kõigi aegade parimana vastu paarkümmend suusatalve.
Olümpiamedal reaalsuseks (1981- 1991)
Kaheksakümnendad aastad olid Eesti suusaspordile medalirohked. Seda eelkõige tänu kahele selle kümnendi kangelasele: laskesuusatajale Kaija Parvele ja kahevõistlejale Allar Levandile. Tänu neile võideti medaleid MM-võistlustelt, mida lõpuks kroonis meie suusaspordi esimene olümpiaautasu – Levandi pronksmedal Calgary taliolümpialt.
Kaija Parve poolt nendel aastatel võidetud seitse MM-kulda oli saavutus, mis jäi 20. sajandil maailma naislaskesuusatajate poolt ületamata. Allar Levandi, kes jõudis aga esimesele täiskasvanute suurvõistlusele 1985. aastal, ei puudunud järgnenud aastatel üheltki tippjõuproovilt. Alates 1991. aastast asus teda toetama Ago Markvardt.
Murdmaasuusatamises püsisid Eesti tipud jätkuvalt N Liidu koondise piirimail, kellest Arne Sirel jõudis esimesena punktikohale ka maailma karikasarjas. Kümnendi lõpetasid aga uued tähed eesotsas Urmas Välbe, Jaanus Teppani ja Elmo Kassiniga.
Saavutusspordi kõrvalt vääris sel kümnendil kindlasti tähelepanu Tartu maratoni kui omaette nähtuse väljakujunemine. Need olid aastad, kui maratonil osalejate arv tõusis 10 000 juurde ja sellest osavõtt kujunes lausa prestii?i küsimuseks.
Kuid sellesse aega mahtus ka suusabaaside ja rajatiste uuenemine, ettevalmistused ümberkorraldusteks kogu senises suusaspordielus, mida tingisid juba ühiskondlikud muutused seoses N Liidu lagunemisega.
Edu ehitamise aastad (1992 - 1998)
Eesti omariikluse taastamine 1991. aastal avas ka suusaspordile sootuks uued võimalused ja väljundid. Samas tõi see endaga kaasa palju uusi kohustusi, mis seni teisejärgulised olid tundunud.
1990. aastal taastatud Eesti Suusaliit oli üldiselt iseseisvusega kaasnevateks muutusteks valmis. Uutel alustel toimiva organisatsiooni jaoks tähendas see aga kindlasti tööpõllu mitmekordset avardumist. Võib isegi öelda, et suusaspordialasid premeeriti n-ö üleöö olümpiakutsega, sest alles septembris 1991 taastati Eesti liikmelisus ROK-is.
Vähem kui kolme kuu kaugusel seisid Albertville’i taliolümpiamängud, kus pärast 56-aastast vaheaega võistlesid olümpial oma lipu all ka Eesti suusatajad. Nii tormati olümpiatulle. Ametliku liikmelisuse FIS-liikmesriigina kinnitas reglemendi järgi FIS-i kongress 1992. a juuni alguses Budapestis.
Kuid vastupidiselt esialgsetele arvamustele ei kujunenudki come back taliolümpial nigelaks. Oli mitmeid õnnestumisi ja kordaminekuid, nagu Allar Levandi jõudmine esikuuikusse, Krista Lepiku tänaseni püsiv tippkoht laskesuusatamises või noore Andrus Veerpalu üllatussõit 10 km.
Krooniks olümpiatalvele oli Novosibirskis peetud laskesuusatamise MM-il Eesti neliku (Aivo Udras, Hillar Zahkna, Urmas Kaldvee, Kalju Ojaste) poolt saavutatud pronksmedal 20 km meeskonnasõidus. See jäi ka laskesuusatajate viimaseks panuseks Eesti Suusaliidu juures, sest sama aasta 11. novembril loodi iseseisev Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon (ELSF), mis järgmisel aastal sai rahvusvahelise organisatsiooni IBU liikmeks.
Ent kõik edasine suusaliidul enam nii lihtsalt ei läinud. Nappis oskusi, kogemusi ja mis peamine, raha. Pärast 1993. aasta Faluni MM-i avaldati juba arvamust, et suusasport pole eestlaste jaoks ja sinna ei ole mõtet raha matta.
Kui sportlased, treenerid ja alaliit alustasid 1990-ndate alguses püramiidi ehitamist, siis vaadati sellele kõrvalt tihtilugu kahtlevalt. Õnneks oli aga olemas tulevikku vaatav-töötav alaliit, rahvusvahelises pildis püsivad kahevõistlejad, oli imelaps Kristina Šmigun, oli järjekindel treener Mati Alaver oma õpilastega ning lisaks veel paljud suusatajad, treenerid ja organisaatorid, kes töötasid suusatamise heaks päev-päeva kõrval. Need olid musta töö tegemise, edu ehitamise aastad.
Esialgu tuli tulemusi napilt, rohkem oli tagasilööke. 1995. ja 1997. aasta MM-võistlused pakkusid vähe rõõmustavat. Jää hakkas meie jaoks sulama alles 1998. aasta Nagano taliolümpial, mille järel sponsorid esmakordselt ise toetust pakkusid. Kus põlised suusarahvad Skandinaaviast ei pööranud nagu varasematel aastatel eestlasi nähes enam pilku mujale, vaid ütlesid: “Tere tulemast!”
Esimesest medalist esimeseks suusamaaks (1999 - 2006)
Kui Nagano taliolümpial Eesti suusasporti märgati, siis aasta hiljem Ramsaus toimunud MM-il jõudis Eesti juba medaliriikide hulka. Sinna, mis veel mõni aasta varem oli olnud pelgalt unistus. Kolm medalit Kristina Šmigunilt ja Andrus Veerpalult tekitasid justkui olümpiajärgse eufooria. Aga suusaspordi MM oli eestlaste jaoks juba niigi omandanud vaat et olümpia tähenduse.
Veerpalu, kelle klassikatehnikat toodi eeskujuks kogu suusamaailmale, kuldmedal 2001. aasta Lahti MM-ilt oli eduteel juba oodatud jätk. Kuni järgmisel talvel sai iseseisev Eesti riik oma esimese kuldmedali taliolümpiamängudelt: Andrus Veerpalu jõudis ihaldatud võiduni 15 km klassikarajal. Vähe sellest. Autasustamispoodiumil seisid korraga kaks Eesti suusatajat, sest pronksmedal kuulus teisele Mati Alaveri õpilasele, Jaak Maele.
2003. aasta MM-võistlustel Val di Fiemmes triumfeeris Kristina Šmigun, kes võitis koguni neli medalit, neist ühe kuldse. Treener Anatoli Šmiguni suur töö oli vilja kandnud. Tõusuteel olevale Eesti suusaspordile saabus aga tõeline võiduhetk 2006. aasta Torino talimängudel, kus kolmel päeval kõlas olümpia suusastaadionil Eesti hümn. Kolm olümpiakulda Kristina Šmigunilt ja Andrus Veerpalult tõstsid väikese Eesti sisuliselt maailma parimaks murdmaasuusamaaks.
Tõeks oli saanud jahmatav fakt: Eesti võitis murdmaarajalt sama palju kuldasid, kui kolm suurt Põhjala suusariiki Rootsi, Norra ja Soome kokku!
Eesti edukus suusaspordis ei väljendu aga ainult olümpiamedalites. Võrdväärne nendega on kindlasti Raul Olle võit 2000. aasta Vasaloppetil, milline au on saanud osaks vaid vähestele suusatajatele.
Edu ja medalivõidud oleks aga suure tõenäosusega olemata, kui puuduks arenev ja toimiv kodune organisatsioon. See, mis jäi mõnegi jaoks medalite varju. Aga just see on võimaldanud hoida atraktiivsena kodust suusaelu ning tõestada maailmale, et eestlased ei oska ainult ise võita, vaid ka suurvõistlusi korraldada.
Seda kinnitavad FIS maratonide sarja kuuluv Tartu maraton, alates 1999. aastast Otepääl toimuvad murdmaasuusatamise MK-sarja osavõistlused ja suvine Saku Suverull, mis aitab suusasporti tähelepanuorbiidil hoida aastaringselt. Ning veel paljud teisedki väiksemad rahvusvahelised mõõduvõtmised, millega Eesti edukalt hakkama saanud.
Samas ollakse suurte võitude kõrvale ametis ka järelkasvu koolitamisega, homse päeva kindlustamisega. Noorte suusavõistlused ja toimivad sarjad aitavad kindlustada, et uued Šmigunid, Veerpalud, Maed, Olled ei läheks spordile kaduma. Sest Eesti suusasport ei ela ainult tänases päevas, vaid toimib pidevas arengus. Organisatsioonis, mis viimase kümne aastaga on saanud eeskujuks kogu Eesti spordile. Mida näitab ka suusasportlaste ja treenerite iga-aastane võiduparaad aasta parimate valimistel.
Kõik see kokku on aidanudki kujundada suusatamisest eestlaste jaoks rahvusliku kaaluga spordiala. Oleme viimase kaheksa aastaga arenenud esimesest medalist maailma esimeseks suusamaaks. Ning 85 suusa-aasta järel võime liialduseta öelda: suusatamine on Eesti rahvussport.
