Jaanus Teppan: Sport on vabatahtlik, kedagi ei sunnita võistlustel riiki esindama
Olen Eesti murdmaasuusatajate peatreener olnud küll alles kolm kuud, kuid adun, et ilmselt oodatakse infot, kui kõrgele meie sportlased on suutelised lendama, millega sel talvel üllatama? Järgneb väike ülevaade olukorrast enne hooaja esimesi võistlusi.Olen aus: minu kätte usaldatud Eesti murdmaasuusatamise hetkeseis ja tulemused ei olnud kevadel peale hooaja lõppu kiita. Ei oma piisavalt infot, et anda põhjapanevaid hinnanguid, kuid asjad võiksid olla paremad.
Imelik, et sportlastel on sagedasteks külalisteks erinevad haigused. Minu kogemused on näidanud, et tihe haigestumine on korrelatsioonis väsimuse ja piisava taastumise puudumisega. Paljud sportlased mäletavad rohkem päevi, mil nad olid üdini väsinud, kui neid, mil tundsid end puhanu ning värskena. Väsinud sportlase silmades pole sära ega rõõmu, et minna vastu tugevale pingutusele. Poolhaigena ja kehva vormiga tehtud tulemused ei lisa vajalikku motivatsiooni. Pigem vastupidi.
Eesmärk nr 1: sära silmadesse!
Praegu tundub uskumatu, et praeguste treeningmahtude ja –koormustega ei suudeta sõita MK-sarjas 30 parema hulka. Midagi tuleb muuta, et taastada eneseusk, emotsioonid, võistlemisrõõm. Olukorra tõsidust ettevalmistuse osas näitab fakt, et meiega võrreldes olematute treeningtingimustega Rumeenias ja Bulgaarias on olemas mehed, kes treeneri määritud suuskadega teevad maailma parimate määrdemeeste ja rikkaliku suusavalikuga eestlastele viimasel kolmel hooajal stabiilselt ära. Nagu meiegi tegime kunagi tugevamatele ära. Aga sellest on möödas juba aastaid.
Minu kui peatreeneri roll on olnud nende väheste nädalate jooksul esmalt sära sportlaste silmadesse tagasi tuua. Eesmärk on, et iga sportlane end maksimaalselt teostaks. Sportlane teeb tööd oma kehaga ja tunnetab, kus on tema koormuste talumise ja võimete piir. Iga sportlane ja tema organism on erandlikud, kõigile ei sobi ühed ja samad treeningkavad. Mis on ühele hea, mõjub teisele laostavalt. Põhjamaades koostavad juba 18-aastased endale ise plaani, treener on pigem nõustajaks. Meil juhtub kahjuks sageli, et 27-aastane sportlane ei oska oma treeninguid analüüsida ja vastavalt otsuseid vastu võtta.
Väheste kuude jooksul olen üritanud tuua värskust laagripaikade mitmekesistamisse. Käisime septembris koondise ja juunioridega Bulgaaria mägedes, kus lisaks keskmäestiku tingimustele sai võistlustel testitud organismi võimekust. Teistsugune kogemus, kui aasta-aastalt sissetallatud radadel. Mõtteid, mida muuta, jagub. Hästi rahul olen koostöös Tartu Ülikooli teaduritega läbi viidud funktsionaalsete testidega.
Sportlased peavad julgema olla isiksused
Väga loodan, et ühistööna suudame suurematest karidest mööda triivida ja Eesti suusatamise tõusuteele pöörata. Hurraaks veel põhjust pole, kuid väikesed märgid reedavad muutusi. Selle hooaja lootused on seotud ennekõike sportlastega, kes suudavad olla isiksused ja end kehtestada.
Distantsil näen kastaneid tulest välja toomas ennekõike Raido Ränkelit, Aivar Rehemaad ja muidugi ootan pikisilmi, millal Karel Tammjärv oma paremate päevade tasemele ja kõrgemalegi küündib. Sprindis ootan tulist ja edasiviivat duelli noore Marko Kilpi ja Peeter Kümmeli vahel. Üllatamisvõimelised on ka mitmed U23 ja juunioride koondislased. Meeskonnana võiksime heal päeval taas maailmas kümne sekka tõusta.
On selge, et praegu on meil käimas põlvkodade vahetus. Uued tipud ja uued talendid peavad end alles tõestama. Sama on olukord ka naiste seas. Tublide ja motiveeritud Tatjana Mannima, Laura Alba ja Kati Tammjärve kõrval on noored, kes alles oma hetke ootavad.
Rahast olulisem on üksmeel
Minult on palju küsitud, kust king täna kõige rohkem pigistab. Arvatakse, et need on finantsid. Muidugi on hea, kui raha jagub, samas ei pane see veel kedagi kiiremini liigutama. Meil on Otepääl olemas maailma parimad treeningtingimused, mida peaksime targemalt kasutama.
Murekohad on pigem mujal. On kirjutamata reegel ja tava, et tippu jõudnud aitavad neid, kes alles sinna teel. Seepärast on mul isiklikult kurb vaadata, kuidas on käinud väiklane vägikaika vedu EOKlt saadud olümpia ettevalmistuse rahade üle. Ei ole ju sugugi kindel, et need sportlased, kes täna naudivad toetusi, esindavad meid ka järgmisel olümpial. Peaksime suutma vaadata kaugemale oma ninaesisest ja hetkelisest heaolust.
Imelik, et tänase päevani on sportlasi, kes keelduvad allkirjastamast suusaliidu lepingut, milleta esindusvõistlustel osalemine on alati välistatud olnud. Kui identne leping sobib kahevõistlejatele, siis kuidas ei sobi see mõnele Eesti murdmaasuusatajale? Kummaline käitumine!
Tuues ettekäändeks otsitud probleeme, ei anna need sportlased endale aru, et MK-sarjas pole võimalik startida ilma allkirjata, millega kinnitatakse dopingust hoidumist ja ühtse esindusvormi kandmist. Sport on vabatahtlik, kedagi ei sunnita võistlustel riiki esindama.
Kokkuvõtteks tahan spordisõpru rahustada. Kuigi usk suusatamisse on viimastel aastatel langenud, siis rühitakse taas areenile. Võib olla pole meil hetkel supertalente, kuid on hulk motiveeritud sportlasi ja treenereid, kes teevad oma tööd südame ja entusiasmiga.
Kui õnnestub kogu meie suusaparemiku energia poliitiliste mängude ja meeskonna harmoonia proovilepanemise asemel kanaliseerida võitlusvalmidusse rajal, julgen paari-kolme üllatusmomenti kindlasti lubada. Kindlasti ei lähe me keskpäraseid sõite tegema, vaid ikka maksimumi andma. Seda saan lubada. Spordisõpradelt ootan vastu kannatlikkust ja positiivsust! Pöidlad pihku!