Õnnitleme Agnes Levandit 80. aasta juubeli puhul!
Hea kolleegi, aastaid ka Tallinna ülikoolis üliõpilastele suusaõpetust jaganud, aga sellele ka elus toimetulemise nõugi juurde lisanud Agnes Levandiga kohtume TLÜ kehakultuuri ja rekreatsiooni erialade praeguses tegutsemispaigas - Räägu tänava õppehoones.
“Ah et siin te nüüd siis asute”, võtab endiselt toimekas (Aki ) AL ,omaaegseid Eesti parimaid suusatajaid ja üks Abelite suusakoolkonna säravamaid esindajaid oma ringivaatamise lühidalt kokku. “Ma tõin siin pisut “vanavara” ka kaasa” sõnab ta istet võttes ja kotist mitmeid pakse kladesid välja tõstes. “Need on minu omaaegsed treeningpäevikud. Ehk pakuvad huvi ja on endalgi hea mõnd toonast asja siit meelde tuletada “ on Akil selle kohta seletus lisada…
Klõpsan mobiili salvestama ja Aki alustab…
Eks kuulun minagi sinna Abelite noorte suusatajate esimesse põlvkonda, koos Helle Ritsing- Tallo, Mart Eduri ja teistega. Harjutasin algul Aino Paali juures, aga tema läks ära Viljandisse. Tegelesin siis alguses lausa kolme alaga – ujumist tegin Voldemar Hünersoni juures, kunstilist võimlemist Erika Kägi trennis. Suusatamise juurde jäin ikka vist sellepärast, et see trenn oli kõige mitmekülgsem. Hünersoniga juba sai käia ka üleliidulistel Spartaki võistlustel, aga ehkki alguses lubasin ujumisega jätkata, siis peagi tegin otsuse Abelite rühma kasuks. Kunstilises võimlemises jõudsin kuskil II järgu tasandile, aga see jäi tasapisi ikkagi tahaplaanile. Kuid kõik see nende aladega saadud mitmekülgsus tuli edaspidi vaid kasuks…
Muidugi oli ikkagi Abelite trenniseltskond just see, mis mind sinna kiskus . Ei mamma – papa teadnud, mis ma seal teen ja kui siis isegi tädid pärisid ja tundsid minu pärast muret, siis mamma rahustas nad maha, et – ta on õiges ja kindlas kohas.
Eks me olime seal üks Supilinnast pärit kamp, mina pisut küll kaugemalt Tähtvere tänavalt, aga muidu eelistas Herbi ikka siitsamast naabrusest lapsed trenni võtta. Ega ta Tähtvere n.ö. professorite linnaosast eriti neid otsima läinud, või kui mõni sealt siis ka tuli, ega ta kedagi ära ka ajanud…
Abelite mitmekülgse ja üldise kehalise põhja loomisest on palju räägitud. Aga see hoidiski lapsed tegutsemas. Nii et trennide jaoks otsiti igat sorti uuendusi ja tehti mida vaid. Olid need siis slaalomsaabastega hüpped Toomemäel, mida mööda käivad inimesed imestades vaatasid või vettehüpped ja isegi veesuusatamine. Nii et igav ja üksluine meie elu polnud…
Helle (Ritsing), tema oli aga jälle jooksusoonega, nii et igaühel meist oli ikkagi midagi omapärast, mida Herbi oskas harjutamisega igati vajalikult suunata…
