Uudised

Sportlase teekond tippu

Peeter Siim teab, mida tähendab mäesuusatajaks olemine – 1976/1977 aastal tuli ta Almatõ (Kasahstani) kiirlaskumisrajal toimunud võistlusel 80 osaleja seas 20 parima hulka. Hiljem krooniti ta slaalomis neljakordseks Eesti meistriks. Ennekõike tunneme teda täna aga enam kui 40 aastat kestnud treenerikarjääri poolest, mis on teinud temast Eesti mäesuusatamise tugisamba.

Karjääri algusaastad

1977. aastal lõpetas Siim Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna mäesuusatamise erialal. Kuna tol hetkel valdkonnas tööd pakkuda ei olnud, alustas ta karjääri suusahüppetreenerina. Kuus aastat hiljem, 1983. aastal, kutsuti teda Tallinna Dünamo Suusakooli mäesuusatreeneriks. Siimu käe all harjutas toona umbes viisteist last, lisaks jõudsid mäele ka üksikud isehakanud harrastajad.  „Väga raske oli tegutseda,” kommenteeris ta treeneritöö algusaastaid. Kuigi mäesuusatamine sai Eestis alguse juba 1947. aastal, langes ala populaarsus seitsmekümnendatel, kui spordikomitee eriala likvideeris. Nii muutus ka mäesuusavarustus defitsiitseks. „Ehkki igale liiduvabariigile eraldati seda võrdselt, tuli minul suuski hankida hoopis Lätist või Moskvast,” jutustas ta.

Mäesuusatamise uus tõus

Eesti Vabariigi algusaastad tõid mäesuusatamisse uue hingamise. Varustus muutus taas kättesaadavaks, mis tõi kaasa harrastajate arvu kiire kasvu. Treeningutel osalejate arv kerkis kiiresti viiekümneni. Paranes ka ala rahastus ja tekkis võimalus Soomes laagrites käia. „Kui juba laagris käisid, siis oli ka mõtete lastega FISi võistlustele minna,” meenutas Siim. „Need olid toona lastete tasuta,” märkis ta. „Algusaastatel leidsime ka sponsoreid, kes maksid kinni näiteks bussireisi Itaalia võistlustele,” meenutab Siim. „Pooled pingid võtsime välja, lapsed magasid seal ja ei saanud arugi kui kolme päevaga kohal olime,” räägib treener oma mälestustest.

„Ka pühapäevasõitjaid tuli sel ajal üha juurde - piirid läksid lahti ja kõik tahtsid mägedesse suusatama saada”, ütles Siim. „Ma arvan, et mäesuusatajaid on ka täna Eestis mitmeid kordi rohkem kul murdmaasuusatajaid,” mõtisleb ta. „Kul palju reise läheb mägadesse, kõik sõidavad mäest alla, mitte murdmaad,” lisas Siim.

Hetk, mis jääb meelde

Siimu peab oma karjääri olulisimaks tulemuseks fakti, et Tormis Laine tuli MK-sarjas hiljuti punktikohale. Ta meenutab, kuidas nad omal ajal lastega Rukale laagrisse läksid. „Tormis oli ka kaasas, viie-kuuene – just seal panime talle esimest korda suusad alla ja ta sõitis mul jalgade vahel mäest alla,” jutustab ta. „Paar korda sõitis jagade vahel ja siis hoidis juba kepi otstest kinni ja esimese treeninglaagri lõpuks sõitis ta juba iseseisvalt,“ meenutab Siim. „Tahtmine oli suur – nii isal kui ka pojal,” ütleb Siim. Ta lisab, et Tormist ei heidutanud toona ka tervisega seotud väljakutsed - ta pürgis ikka tipu suunas.

Noored mäele!

Peeter Siimu sõnum on selge: igal lapsel on võimalus mäesuusatamises särada. Selleks on vaja kirge, pühendumust ja vanemate tuge. „Esimene ots kuni 16. eluaastani on väga lihtne ja huvitav,” julgustab ta. Sealt edasi läheb tema sõnul juba keerulisemaks, sest konkurents on suur ning kasvab vajadus mägedes treenimiseks. Samas annab Tormise lugu kinnitust, et ka väikesest Eestist võivad tulla suured sportlased. „Lapsevanem on kõige tähtsam,” ütleb elukogenud treener. Ilma selleta kaugele ei jõua. „Oluline on vanemate valmisolek lapsi mäele vedada,” ütleb ta.

Treenerid, ärge kartke unistada!

Siim julgustab ka kõiki, kes täna treeneritööle mõtlevad. „Igaühest saab asja, kes vähegi tahab,” ütleb ta veendunult. „Pealehakkamist peab olema,” lisab ta. Samas tõdeb ta, et täna on Eestis treeneri kutse omandamine põhimõtteliselt võimatu ja süsteem ebaloogiline. Selleks, et treenerina raha teenida, on vaja viienda kategooria kutsetunnistust, mille omandamine võtab olenemata suusasõiduoskustest vähemalt viis aastat. Siim unistab, et see lähitulevikus muutuks.

Peeter Siimu pärand

Peeter Siimu lugu tõestab, et isegi piiratud ressursside ja keeruliste olude keskel on võimalik saavutada suuri tulemusi ja inspireerida järgmist põlvkonda. Tema panus Eesti mäesuusatamisse on olnud hindamatu – nii sportlase, treeneri kui ka ala eestvedajana.